Esimene päev koolis...

Esimene koolipäev oli meil 24. oktoobril (2 kuu 2 nädala vanuselt).

Esialgu oli Aglel plaanis meid, Nochnoj Dozor Italya (see on Raffy ema nimi) kutsikaid veidi hiljem kokku kutsuda, siis kui ta alustab koolitust uue grupiga. Kuid olime nädalavahetusteti oodatud veel kodus olevate õdede-vendadega mängima. Nii pakkusingi välja, et laupäeval võiksime mängima tulla ja ühtlasi saaksin oma painavale küsimusele, ega Raffy liiga kondine ole, vastuse. Siis Agle pakkuski välja, et võiksime tulla varem, kui tal on beebikoolitus, saaksime ühtlasi ka veidi harjutada. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta.

Koolitus algas kell 11.00. Remo tuli esimesse tundi kaasa, Keroni jätsime seekord vanaema juurde. 

Kohale jõudes oli rõõm näha, et ka Raffy vend Karu oli kohal. Kõikepealt tormas Raffy Aglet tervitama, kelle nägu sai täiesti üle lakutud. See on lähedus, kuhu mina ei ole veel suutnud laskuda, kuigi vähemat korra on Raffyl õnnestunud kõikide meie näod üle limpsata. 

Kahjuks meie esimene koolipäev väga edukas ei olnud. Kui kutsikal järel käisime, siis Agle küll mainis, et enne kooli ei tohi koertele süüa anda, aga mõtlesin, et kui kell 7 Raffy sööb, siis on kell 11 kõht juba tühi küll. Mul küll oleks! Aga koolitusplatsil selgus, et nii see siiski ei olnud. Neid maiuseks kaasa võetud viineritükke, mille nimel peaks kutsa olemas valmis kõike tegema, võisin ma ise süüa. Raffy ainult korra nuusutas ja siis keeras pea ära. Talle pakkusid hoopis rohkem huvi teised koerad ja muidugi oma vennake. Mõned ülesanded tunnustamise ja patsutamise (tundub, et need on talle kohati olulisemadki kui maius) nimel õnneks ikka tegi kaasa. Mul ei jäänudki muud üle, kui lihtsalt jälgida, mida teised tegid, kõik meelde jätta ja loota ehk õnnestub kodus harjutada. 

Meie õnneks oli ka Karu püsimatu ning temagi huvi maiuse vastu rauges 10 minuti pärast. Mispeale eemaldas Agle meid n-ö klassiruumist, saates teistest tunduvalt kaugemale põllule mängima ja mürama. Meie kratid olid selle üle loomulikult üliõnnelikud ja taaskohtumist sai nüüd täiel rinnal nautida.
Agle muidugi lohutas meid, et nii noorte kutsade ja esimeste koolituskordade kohta on see täiesti normaalne, et püsivust veel ei ole ja tüdinevad ruttu.

Vennad mänguhoos









Tore oli ka Engelyga tutvuda ja muljetada elust koertega. Olime viimased, kes koolitusplatsilt lahkusid. Kutsad olid lõpuks hullamisest nii väsinud ja nautisid Remoga mõnusat sügispäikest. Engelyl tuli Karu lausa süles autosse tassida. Meiegi kodutee oli tunduvalt rahulikum kui koolitusele sõites. :)

 

Ootame põnevusega järgmisi kohtumisi!