Kui nüüd ausalt tunnistada, siis ma ei uskunud, et kutsika majja tulek on võrdväärne beebi sünniga. Enne kutsa koju toomist kuulsin jutte, et esimestel öödel kutsikad väga ei maga ja nutavad oma ema taga. No seda nuttu sain kuulda mõned korrad ka esimese õhtu jooksul, kuid õnneks sain päris ruttu selgeks, millised lohutusviisid olid kõige tulemuslikud - nagu väikelastega ikka, tuleb võtta kaissu ja paitada.
Kogu päevane trall väsitas meie uustulnuka nii ära, et kella 9st uinuti magusasse unne ja süüa enne seda ei jõudnudki. Meie poolt talle pakutud elutoa nurgake ka ei sobinud. Tema tahtis ikka meie lähedal olla ja valis pikutamiseks koha diivani ees.
Jõudsin magama sättida ka oma noorema poja Keroni, kuid Raffy ei kavatsenud ikka veel ärgata. Kutsa uni tundus nii sügav, et juba lootsin, et magab hommikuni. Otsustasin, et koera kaissu ma magama ei lähe, ööbin diivanil. Päris pimedasse tuppa ei julgenud pisikesega jääda. Täpselt nagu oma vastsündinud beebidega! Et väikegi valguskuma elutuppa paistaks, jätsin ööseks põlema üle koridori asuva vannitoa tule. Jõudsin just uinuda, kui Raffy ärkas. Nii nüüd tuli teha kiiremad liigutused - ruttu riidesse, koer sülle ja õue. Seekord läks õnneks!
Toas andin kutsale krõbinaid, isu tal eriti ei olnud, juua tahtis küll, eks ta pole nii soojaga harjunud. Raffy viskas uuesti diinavi ette pikali ja tundus, et oli valmis uuesti uinuma, kuid siis meenus ema ja õed-vennad, nutt tuli peale. Sirutasin oma käe üle voodiäära, veidi sügamist, nutt lakkas ja kutsa uinus uuesti.
Kell on kaks. Raffy tõstab pea. Kas tõesti pean uuesti õue minema? Õnneks ei, tema lihtsalt kontrollis, kas olen ikka olemas. Patsutasin teda paar korda ja õnneks magas edasi.
Kell on neli. Raffy tormab jälle jooma. Igaks juhuks teeme tiiru ka õues. Asjata. Tuppa tagasi, lootes ehk saab veel veidi magada. Õnneks Raffy mõistis mind.
Kell on kuus. Ärkasin krõmpsutamise peale. Kutsal läks lõpuks kõht tühjaks. Jõudsin veel mõelda, et las sööb ära ja siis käime õues ka ära. Ei jõudnud veel riidessegi kui kuulsin sorinat. Põhimõtteliselt sinna samma kausi kõrvale. Jäin hiljaks! Loik kuivatatud. Äädikapesu jääb hommikusse. Igaks juhuks viisin kutsa veel ka välja tiirule. Midagi rohkemat ma küll oma põrandalt leida ei soovinud.
Suundusime tuppa tagasi. Ei tea, kas lastakse veel magada (õige pisut palun veel!) või on kutsa end nüüd nii välja maganud, et nüüd oleks aeg tegutsema hakata. Mul ei ole õrna aimugi mitu tundi on normaalne koerte uni. Esialgu tunduski, et magamisel on kriips peal, pudeliga mängimine tundus palju parem tegevus. Kuid ei saanud seda lubada, sest teised ju alles magasid. Õnneks suutsin ta ikkagi diivani ette pikali meelitada ja peale mõningast patsutamist ja sügamist suigatas uuesti unele.
Kell on kaheksa. Keegi närib vaheldusmisi minu diivanit ja diivanilauda. Õnneks jõudsin kiirelt reageerida ja kahjusid ei tekkinud.
Kuigi öö oli ju tegelikult päris hästi läinud, pool ööd kestvat nutulaulu meil ei olnud, olin päeval ikka päris väsinud, ei ole enam harjunud öösiti iga paari tunni tagant ärkama ning öist värkse õhu hingamist ei oska ma ka ilmselgelt hinnata. Jube suur kiusatus oli ta järgmiseks ööks saata alumisele korrusele. Kuid Anton veenis mind ümber, kuna terve järgmise päeva pidi ta nagunii üksi seal veetma, kõik on ju tööl-koolis-lasteaias.
Keron valvab Raffy und.
Niisiis meie teine öö. Kell 22.00 õhtune tiir õues ja tuttu. Toad olid veel soojemad kui eelmisel ööl. Raffy magas diivani ees põrandal ja mina diivanil, aeg-ajalt käsi üle ääre koera sügades. Nutulaulu ei olnud kordagi. Küll aga pidi kutsa mitu korda öö jooksul joomas käima. Õue me kordagi ei jõudnud. Kahel korral sain jälle põrandat kuivatada. Hommikuks oli valminud kindel otsus - Raffy rohkem toas ei ööbi!
Esmaspäeval tööl sain paarilt kolleegilt kuulda, et kohe näha, et Kristil on kodus uus beebi. Väsimus peegeldus mu näos. Mõistsin nüüd, mida Aivo Oblikas kirjutas oma raamatus, et hea oleks koera koju tuues võtta paar nädalat puhkust. :)
Võin teile kinnitada, et järgmisest päevast alates ei ole Raffy enam toas käinud. Lapsed küll on palunud, kuid kuna ilmad on nii päikesepaistelised olnud, oleme ise pimedani koos kutsaga õues olnud. Lubasin, et kui ilmad vihmased, küll siis toome.
Kuigi nende soojade ruumidega on Raffy vist vaikselt ära harjunud, sest õue minnes, eriti kui on vähe külmem olnud, hakkab Raffy luksuma. Õnneks möödub see teda kallistades ruttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar