Koju jõudes tutvustasime Raffyle tema "villat" ja lasime uute hoovilõhnadega harjuda. Siis suundusime tuppa, kuna esimestel öödel ei saa väikest lapsukest ju kohe üksi õue jätta. Vajab temagi ju turvatunnet ja teadmist, et need tema uued inimesed on ikka hoolivad ja toredad.
Tubased piirid olid küll need, milles me Antoniga enne koera võttu ühisele otsusele ei jõudnud. Tema oli vahepeal lausa seda meelt, et koer tuleb voodisse, kas siis meie või Remo, kaissu ka. Minu nägemusega ei läinud see kuidagi kokku. Heal juhul olin oma mõtetes lubanud koera alumisele korrusele, kui üles elutuppa ja magamistubadesse kindlasti mitte. Ka minu lapsepõlves olid koerad (Dingo, Pätu ja Donna) elanud ikka õues, ei käinud kordagi toas. Dingo kartis paaniliselt isegi üle ukseläve astumist. Kuna aga alumine korrus on meil hetkel remondis, seal on ainult krohvitud seinad ja muldpõrand, siis sinna ei olnud ma nõus ise kutsaga esimesi öid veetma minema. Ja pealegi see pehmet kaisulooma meenutav nupsik oli mind niimoodi ümber oma paksu käpakese keeranud, et kutsa üles elutuppa süles (kuna ise treppidele ei tohi nii väikeseid veel lubada ja pealegi on meie trepp ka päris järsk) tassimine tundus täiesti loogiline. Kuid magamistubadesse me teda siiski ei lubanud - Remo ja Keron kartsid oma mängasjade pärast ja meie toas on tervet põrandat kattev hele vaip, mille küürimist mul hetkel pole plaani võetud. Elutoas on aga laudpõrand ja liikumisruumi esialgu küllaga.
Tundub, et Raffy on päris uudishimulik tegelane - vapralt asus kohe uue keskkonnaga tutvust tegema. Mõnele nurgas konutavale tegelasele tuli ka näidata, et uus boss on majas.
Lamav mängukoer sai ikka paar korda kõrvast sikutada. Kuna lamaja ise mingit vastupanu ei osutanud ning sakutaja tegevusega kaasnes ainult minu pahameel, oli Raffy rahul - ilmselgelt vanad olijad alistusid! Õhtu jooksul neist enam välja ei tehtudki.
Tühi veepudel on parim mänguasi - seda kolistades mööda põrandat taga ajada on väga lõbus.
Esimesel õhtul sai minu kohaks ukse ees istumine, kuna Raffy on veel nii väike, et mahub täpselt ukseklaasile mõeldud avausest (klassid on veel laste ohtutuse ja meie mugavuse tõttu panemata) läbi ja teisel pool ust on kohe eluohtlik trepp. Kuid ära muretsega, ööd ma seal veetma ei pidanud, tõstsin Keroni väikese laua sinna ette.
Meie uut elanikku tuli õhtul uudistama ka minu ema. Tegelikult oli ta Raffyt juba näinud, ta oli kutsika valimise päeval meiega kaasas. Õhtul aga otsustasid poisid, et nemad tahavad ööseks vanaema juurde minna. Arvasime emaga, et see võib isegi olla hea, siis saan rahulikult kutsaga tegeleda ja lapsed saavad ka magada, kui peaks öösel nutuks minema. Kuna aga Anton oli sõpradega saunas, siis ei jäänud muud üle, kui koer tuli kaasa võtta. Kuid seekord kulges tema sõit auto pagasiruumis, kus peab ka edaspidi on sõidud tegema. Ega talle see esilagu ei meeldinud, oli käppadega istme seljatoe peal püsti ja muudkui protestis. Õnneks on sõit väga lühike, edasi-tagasi 5 minutit, mitte rohkem. Võin jube etteruttavalt öelda, et tänaseks on ta sellega ära harjunud ja on päris tubli autosõitja, vähemalt nendel lühikestel sõitudel, mida oleme siiani ette võtnud.
Kuid sellega meie toimetamised ei lõppenud. Uuesti tuppa jõudes arvas Raffy, et nüüd on õige aeg põit kergendada. Kui köögist paberkäterätikutega ja põrandapesuks mõeldud äädikaveega tagasi jõudsin, siis oli ta sinna põrandale veel midagi kergendanud ja veel kahte kohta. Kuidas nii väikese kutsa sisse nii palju kraami mahub, ei jõua ma tänaseni ära imestada. :)
Keha kergendatud, tuli magus uni, kuid enne seda veel väike ema igatsus. Õnneks leidis ruttu lohutust minu sülle pugedes. Kuid siis tuli telefonikõne - Keron ei ole ikkagi nõus ööseks vanaema juurde jääma. Aga raffy oli just magama jäänud ja kõrvalmajast sain kõnele vastuse, et Anton läks just lavale. Ei jäänud muud üle, kui naabripoiss Ülo pidi tulema ise beebi und valvama. Küll on ikka tore, kui sul on sellised sõbrad! :)
Kuidas aga möödusid meie esimesed ööd, sellest juba järgmine kord ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar