Nii, uue pereliikme maja vastu võetud, naabripoiss rooli kaubeldud (siis saan ise kutsat sõidu ajal süles hoida), lapsed autosse ja kauaoodatud sõit Niitväljale võis alata. Jah, meie kutsa lapsepõlevkodu asub Niitväljal. Mida enamat võiksingi soovida. Ma ei pea ennast väga kindlaks autojuhiks, Tallinna kesklinna ma ei trügi (tuttavatele olen lausa öelnud, et mulle anti sellised juhiload, millega Järve Keskusest edasi sõita ei või) ja teiselepoole Tallinnat on minu arvates ka pikk maa ja tüütu sõita. Seega Niitväljale on meilt, siit Turbast üks mõnus kulgemine - 30 minutit vähese liiklusega metsavahelist asfaltteed. Ja eriti mõnus on see, et ka koolitsel saab tulevikus hakata seal käima. Saatus, puhas saatus, ma ütlen!
Tundub, et täna oli tibude pesast väljalendamise päev. Kui meie Agle väravasse jõudsime, sõitis oma uue perega uude koju Agador ehk Karu. Väraval veel lehvitades saatsime soojad soovid teele.
Agle tervitas meid nagu alati külalislahkelt ja rõõmsalt, kuigi kindlasti oli see tema jaoks väga emotsionaalne päev, tema pisikesed lähevad ju ära. Lohutuseks võin ainult öelda, et meie võõraks jääda ei plaani ja algajale omaste rumalate küsimustega piinan teda edasi :)
Kutsikate aediku juurde jõudes märkasin kohe, et tuttavat valget kaelapaela ei ole enam. Agle teatas, kui ära tunneme, siis võime kaasa viia. Paanika! Miks Antonit ei ole (nagu igal sügisel on Antonil laupäev jahipäev, varub metsas kutsale süüa), kui mul teda vaja on! Mis ta küll ütleb, kui tühjade kätega koju sõidame? Meil Üloga (ta oli eelmine nädalavahetus ka meiega kaasas kutsikat külastamas) jäi silm peale ühele ilma ühegi kaelarihmata kutsal, pakkusime, et äkki see. Vale vastus! Agle viskas meile väikese vimka - ta oli meie Raffyle pannud kaela uhiuue rohelise kaelarihma, mis meid segadusse ajas, sest roheline oli ju Armani värv. Õnneks tühjade kätega meid ikkagi ei jäetud.
Veel väike paberite vormistamine, viimased näpunäited kutse hooldamiseks, väike fotojäädvustus ja kodutee võis alata.
Foto: Agle Oissar
Raffy vist sai aru, et midagi tõsist ja pöördumatut on toimumas. Esimene pool koduteest möödus ühe väikese tegelase niutsumise ja nutu saatel. Siis aga võeti mind vist omaks, lepiti olukorraga ja ülejäänud tee mõnules vaikselt minu süles.
Sõidu elasime üle, ei tea mis saab ööst....
Veel mõned vahvad kaadrid, mis jäädvustati hetk enne meie saabumist Engely Kirchi poolt. Aitäh talle! Suures ärevuses ei tulnud mulle pähegi fotokat kaasa võtta. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar