Lemmiklooma suhtumise järgi võib inimesi kategoriseerida mitmeti. On inimesi, kes oma uut lemmiklooma kutsuvadki oma titeks/lapseks jne. Teiste jaoks on lemmikloom küll nende pereliige, kuid ei ole seda karvast või sulelist ära lapsendanud. Ja noh viimaste jaoks on koduloom, lihtsalt loom, kellel on kodus oma kohustus, olgu selleks siis valvamine, hiirte püüdmine vm. Mina kuulun sinna teise kategooriasse. Raffy ei ole minu laps, vaid ikka Italya oma. Lapsi on mul ikka kaks - Remo ja Keron. Küll aga on Raffykas meile väga armas, kellega tegelemine on sama tähtis kui lastegagi.
Aga olen märganud asju, mis kinnitavad, et see väike neljajalgne on ikka täitsa meie moodi. Eriti lahe on see, kuidas Raffy rohkem ikka poiste poole hoiab. Tahab nendega koos joosta, mängida. Ühel nädalavahetusel õues kutsa kõrvu puhastades läks ikka tõsine nutulaul lahti - poisid jooksid aias ringi, aga teda hoiti kinni ja oh seda rõõmu kui ta lõpuks pääases. Laps on laps!
Kui Remo muusikakoolis on, käime meie Keroniga Raffyga niikaua jalutamas. Ka siis eelistab Raffy käia Keroni kõrval, mitte minu.
Keron Raffyga uut mänguasja katsetamas.
Meie mõlemad poisid on titest saati nautinud autoga sõitmist. Kummalisel kombel meeldib see ka Raffyle. Niikui auto pagasiluuk lahti teha, on temal esikäpad ääre peal ja ootab, et tõstke aga mind autosse. Sõidu ajal meeldib talle eriti aknast järgisõitvaid või mööduvaid autosid vaadata, aegajalt pikutab, teeb uinakuid. Täpselt nagu meie poisid.
Ühest asjast on minu lapsed väikeste põngerjatena küll ilma jäänud, ei teagi, kas olen ise seda mõjutanud või on see olnud laste valik. Nimelt ei ole minu lapsed vihmaga või peale vihma porilompides hullanud. Koera majja võttes kuulsin ikka, et temaga tuleb iga ilmaga väljas käia. Eks need rääkijad teadsid, et sügisest kevadeni mind eriti õues ei kohta - külm ja paha. Õnneks oli sel aastal väga mõnus ja kuiv sügis. Kindlasti tuli minu sügisene õuesviibimise rekord. Ja siis see saabus, esimene vihmane õhtu. Mis siis ikka, Raffyle rihm kaela, vihmavari kaasa ja olin valmis meie igaõhtusele tiirule minema. Raffy aga oli teist meelt, talle see vihm üldse ei meeldinud. Kutsa ei olnud nõus kuhugi minema - istus maja ees keset teed maha ja hakkas niutsuma. Ei liigutanud isegi siis kui vihmavarju tema kohal hoidsin. Ei jäänud muud üle, ots ringi ja tuppa tagasi. Ta on ikka täitsa minu koer! Ka oma emast ja vennast on Raffy täitsa erinev. Engely facebook'i postitustes olen näinud, et Karu ainult mööda porilompe paterdabki ja kutsade ema Ita pidi samasugune olema. Kuid meie jalutuskäikudel astub Raffy lompidesse harva, ikka leiab kuiva koha, kust mööda hiilida.
Kas oleme juba ühte nägu ;)
Ma ei tea kas ka teistel peredel on ka nii või on see minu järjekordne kiiks - otsin seoseid ja märke. Kui keegi on samuti tundnud, siis oleks tore, kui endast märku annate ja kirjeldaksite neid toredaid äratundimise hetki. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar