Täna hommikul ärkasin Raffy nutulaulu ja uksele kraapimise peale. Imestasin veel, et mis nüüd siis lahti. Sellist kraapimist ja niutsumist oli vaid esimestel päevadel, kui Raffy pesapaigaks sai alumine korrus. Uue olukorraga harjus ta aga väga ruttu ja on hommikuti kannatlikult oodanud, isegi kui nädalavahetusel olen tema juurde tunduvalt hiljem jõudnud. Ilmaselgel pidi midagi olema juhtunud. Ruttu voodist püsti ja vaatama. Raffy paanika oli täiesti õigustatud - tema magamistoast oli saanud bassein. Viimaste päevade tugevad vihmasajud on tõstnud veetaset ja nüüd on vesi tuppa pressinud. Ainult paar kõrgemat kohta on kuivad.
Kuhu nüüd koer panna? Raffy aed on Antonil peaaegu valmis - aed on kokku pandud, kuid postid ei ole veel betooniga kinni valatud, värav ja üks paneel ei ole ka veel kinnitatud, et betooniga tagumiste postideni pääseda. Ei jäänud muud üle, kui pidin lahtised osad kokku monteerima. Veidi pusimist ja Raffy saigi esimest korda oma aeda.
Tuppa minnes saime Antoniga kõhutäie naerda, et me ikka ei ole normaalsed ja klassikaline rollijaotus meie majas ei toimi - naine ehitab õues koera aedikut ja mees valmistab toas lastele hommikusööki :D
Kuid siiski päris esimest korda see ei olnud. Paar päeva tagasi, kui aed püsti sai, tõi Anton Raffy õue ja läks ise kodust ära. Paar tundi hiljem töölt koju sõites, mõned meetrid enne maja teatas Anton, et ei tea, kas koer on veel alles. Need nüüd küll need sõnad ei olnud, mida ma kuulda oleksin tahtnud. Muutusin ärevaks. Ja loomulikult ei olnud koera aedikus, värav on viltu vajunud/lükatud. Ei ole võimalik - Raffy ongi kadunud! Kust teda nüüd otsida!? Aga ei olnudki vaja kaugelt otsida, istus teine truult ukse ees trepil.
Tõsi ega talle see uus olukord täna ka ei meeldinud. Siiani on ta saanud õues ju vabalt ringi joosta, aga nüüd on mingid seinad ees. Milline kohtutav ebaõiglus! Tema toimetamisi piilusime aknast ja aeg ajalt pidime ka akna lahti tegema, et teda keelata, sest nutikas nagu ta on, leidis ta päris ruttu võimaluse pääsemiseks - tuleb auk kaevata. Õnneks oli meie keelamisest kasu ja plaan jäeti katki.
Kuigi tuul oli väga tugev, Raffy kuuti varju siiski ei läinud, paaril korral käis ainult uudistamas. Aeg ajalt tegi ümber kuudi tiiru ja istus siis jälle värava juurde. Proovis aias leida nõrka kohta, et välja murda ja mõnel korral näitas ka oma hammaste jõudu, kuid võrkaed oli külm ja tundetu ning ei andnud alla.
Õnneks väga kaua ta seal üksi tuule käes nukrutsema ei pidanud. Varsti läks Anton õue ja Raffy sai nüüd koos temaga aias toimetada ja taas vabadust nautida. Kuna ilm oli täna ikka kohtutav, siis tuppa tulles viis Anton Raffy hoopis garaaži. Seejärel kihutasime Tallinnasse šopingule. Raffy õhtusöögi ajal garaaži sisenedes tahtis sealt aga tuldud teed tagasi põgeneda. Garaažis oli korraldatud tõeline kaos. Hetkeks isegi mõtlesime, et peaks pahareti ikkagi ööseks õue jätma, aga kuna Agle ka väga ei soovitanud, kuna selline möll võib esimeseks ööseks veidi liiast olla ja ei pruugi väikse kutsa (tegelikult ta ju alles täitsa laps) närvikavale hästi mõjuda, otsustasime Raffy siiski garaaži jätta. Isegi tule jätsime põlema. Eks siis hommikul paistab, mis üllatused mind ees ootavad. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar