Õppimine ei ole kohustuslik...

Õppimine ei ole kohustuslik...ellujäämine samuti mitte (William Edwards Deming).

Kindlasti on nii mõnigi teist seda mõtet varem kuulnud/lugenud ja mõelnud: lisaks kooliharidusele on tänapäeva ühiskonnas ellujäämiseks vaja tegeleda enesetäiendamisega ka muudes valdkondades. Võin teile saladuskatte all öelda, et koeraomanikule peab see mõte olema sama oluline. Et teie ja teie pere saaksite rõõmustada oma neljajalgse sõbra üle ja et teie karvapall saaks nautida õnnelikku elu teiega, on vaja mõlemal õppida.

Võime ju mõelda, et mis siin ikka õppida, koerad on ju juba aegade algusest inimestega koos elanud ja ei ole olnud vaja siin midagi õppinud, polnudki kuskilt õppida - ei olnud raamatuid, ei toimunud koertekoolitusi. Ka ei olnud koertel muid rolle, kui ainult valvata oma territooriumit ja perele märku anda ähvardavast ohust. Sama teed võib tegelikult ka täna minna, kuid kas see rahuldab mõlemaid osapooli? Kas te tõesti võtate perre koera ainult selleks, et teda ketis hoida? Et lapsed ei saaks koerale läheneda, kuna armas lemmik võib nad pikali hüpata või hammustada?

Nüüd juba isiklikust kogemusest võin öelda, et õppimine on ikka väga oluline. Ja kuna infot on tänapäeval väga palju, siis lööb see pildi esialgu ikka väga kirjuks ja kohati tekib päris lootusetu tunne - elu koeraga on ikka kõrgem teadus. 

Mulle tundub ja ka targad allikad kirjutavad, et kõige olulisem kutsika majja tuues on piiride ja karja hierarhia paikapanemine. Ja need imearmsad päntajalad on niisama kavalad kui meie isiklikud silmaterad, katsetavad nemadki piire, kas ja kui palju on lubatud, milliste asjadega tohib mängida ja ehk õnnestub hoopis neil karja juhtroll enda kätte haarata. Ja nii nagu lastegagi, kui kohe reegleid ei kehtesta, siis on hiljem väga keeruline asjaolusid oma soovi järgi muuta.

Raffy viis näidata, et tema on "boss"

Pildid seekord jälle Maria klõpsitud (käis meiega 29.11.15 koolis kaasas)









Raffy sai päris ruttu selgeks, mida tähendab "EI", kui tegemist oli keelatud asjade närimisega või õues lauale ronimisega, ka hambaid laseb enamasti rahulikult vaadata. Küll aga inimeste naksamist katsetab ta tänaseni. Siis ei jää muud üle, kui selle väikese looma suur ego tuleb karistamisega "kokku pakkida".

"Hambad!"
















Nii nagu me oma isiklikke võsukesi soovime harida ja lisaks kooliharidusele pakkume neile erinevaid huvitegevusi, on ka koertemaailmas päris mitu võimalust oma lemmiku arendamiseks ja põnevateks tegevusteks. Üks suur erinevus on aga see, et kui lapsed üldjuhul toimetavad oma hobidega üksi, lastevanematele jääb ainult logistiku rõõm, siis neljajalgse sõbraga saab kõike koos teha. Põnevad väljakutsed võib jagada kaheks: koertenäitusteks ja koertespordiks. Nagu spordis ikka, on ka koertespordis erinevad alad: agility, sõnakuulelikkus, kuulekuskoolitus, IPO, jäljeajamine. Kuna meil veel neis kogemust ei ole, siis ei hakka siin ühe või teise ala spetsiifikat kirjeldama. Kellel huvi, saab ise lugeda, näiteks Aivo Oblikas on kõik need alad lahti kirjutanud oma toredas raamatus "Nõuandeid koeraomanikule. Kutsika valikus koera vanaduspõlveni".
Hetkel käime Raffyga kahel koolitusel - kutsikakoolitusel, kus põhirõhk on koera ja omaniku vahelise suhte loomisel ning põhikäskuste õpetamisel, ja näitusekoolitusel.

Esimestel koolipäevadel oli Raffy suurte keskendumis- ja tähelepanuhäiretega, kuigi kodus oli juba päris tubli. Hoopis põnevam oli vaadata, mis teised koerad tegid.







"Raffy, palun tee kaasa! Vaata, mul on sulle maiust ka!" Kuid siiski võisin ise seda vinkut süüa.

Käsklus ISTU - koer ei tohi paigast liikuda, kui mina astun tema ette ja tagasi või teen ümber kutsa "autiiru".

Koer või jänes? :)

Esialgu on kaos klassiruumis meil tavapärane nähtus :)

Aga juba läheb paremaks ;)

13. detsembril toimunud tunnis sain juba rõõmustada: Raffy tegi ilusasti kaasa ja näitas ka teistele, mida kodus õppinud olime. Perfekstelt veel kõik välja ei tule, kuid nüüd saime kaasa ülesanded, mida kodus veel harjutama peame. Töö jätkub! ;)

Koolitustel käimisega ei kaasne alati kohtustus näitustele või võistlustele minna ja Agle meilt seda ka ei oota, kuid olen seda meelt, et kui vanemad on tublid ja andekad, siis peab ka laps proovima. Ema ja isa tulemuste üle oleme ikka väga uhked! Ja juba õige varsti läheme ka ise käppa proovima. ;)

Ita (Raffy ema) oli kutsikaklassi näitustel alati kas esimene või teine. 2015 aastast on tema nime ees aga uhke tiitel TLNW15 (Tallinna võitja 2015) ehk TLNW15 Nochnoj Dozor Italya.

SG1 +Margman Yes (Raffy isa) on näituste 7 kordne SG1 (Sehr gut ehk väga hea) ja sel aastal tõi koju ka suurel Saksamaa Siegerilt 32. koha, ringis oli üle 80 koera. Saksamaa peaerinäitus on suurim sündmus aastas, kuhu tulevad kokku kõik maailma riigid.

Vägev, kas pole!